Sohva - mis asi see on?

Sohva - mis asi see on?

Tegelikult on see üsna loogiline: Sa võid seista, sa võid istuda, sa võid lamada. Seismiseks vajad 
kindlat alust, istumiseks vajad tooli ja lamamiseks vajad voodit. Istumine ja lamamine ei saa ju 
ometi olla kõik, eks?




Lõppude lõpuks soovid sa ka: end lõdvaks lasta, unistada, tukkuda, lõdvestuda, asetada jalad kõrgemale, end mugavalt välja sirutada, ennast koguda, võtta kümme minutit vaba aega, tšillida, mõtiskleda, end kerra tõmmata, pausi teha, mõelda asjade peale või lihtsalt pikali heita – lühidalt, sa soovid teha enamat kui vaid koha peal istuda või lamada: Sa tahad lihtsalt iseendaga üksi olla!

Sa ei taha, et sind piiraks tooli suurepärase hoiaku asend ja sa ei taha loobuda toetusest, mida pakub voodi. Nii võttes soovid sa midagi, mida ükski mööbliese ei saa sulle pakkuda: Puhkust ja lõdvestumist ning sa ei soovi pikalt juurelda, „kuidas“ ja „miks“ saavutatakse ihaldatud, mugav olekuvorm.

Sa soovid olla endaga üksi ja unustada ümbritsev maailm. Just selleks ongi sohva mõeldud.
Sohva (sõna tuleneb araabia sõnast „suffa“ ja tähendab pinki) on enamat kui tool, voodi või laud.
 Need on äärmiselt ratsionaalsed vajalikud esemed, inimese tervele mõistusele alluvad asjad ning 
seetõttu on need mööbliesemed olnud tuhandeid aastaid meie elu osad. Aga sohva ei ole
 ratsionaalne, vaid pigem emotsionaalne vajadus ja nii jõudis see kodu kultuurilukku üsna hilja.

Selle ajalugu sai alguse tavaliste inimestega, kes hakkasid endale esmakordselt luksust lubama ja
 päevavalgel unistama; kui nad hakkasid võtma aega vahetevahel lõõgastumiseks. Varasemal ajal 
oli niisugune luksus ainult aadliseisuse privileeg. Kõik algas jalapingiga, et saaks jalgu kõrgemale 
asetada, siis lisati patju nii pingile kui ka toolile.

Kuid kõigist patjadest hoolimata polnud siiski tegu mugavuse kõrgsaavutusega. Nii hakkasid 
improviseeritud mööblikombinatsioonid arenema, kasutades tugitooli ja jalapinki – lamamistool, 
otoman, récamière ja lõpuks 19. sajandi alguses sohva. Seljatoe ja käetoega pakub see kehale 
mugavat istumise ja lamamise vahepealset asendit – täiuslik päevaseks unistamiseks, julgustades 
logelemist ja jõudeaega.

Loomulikult on need pigem vanamoodsad sõnad, mis näiliselt ei sobi modernse sohva mugavuse ideega. Just seetõttu suudab inimene vaid sohval tõeliselt lõdvestuda, vabaneda stressist, tuure maha võtta ja unustada igapäevase elu. Erinevalt lauast või toolist pole sohva meie kodudes hädavajalik mööbliese; pigem on tegemist eraldi punktiga ruumis, koguni oaasiga meie eludes.

Mõtisklemiskohana suunab sohva meid rahulikkuse ja eneseavastuse poole. Niisiis ei suuna see 
praktilise mõtlemise poole meie igapäevastes eludes, mis hõivab meid, kui istume toolil ja laua
taga, järgneb meile öösel isegi voodisse.

Tegelikult: Peale sohva ei leidu meie eludes ühtegi teist kohta, kus me saame tõepoolest iseendaga üksi olla, sest me suudame lõpuks unustada kõik muu meie ümber toimuva. Ja loomulikult tähendab see ühtlasi, et me isegi ei soovi mõelda, „miks“ see nii on. Miks saame seal nii täielikult lõdvestuda, et unustame meid ümbritsevad asjad ja tundub, et eksisteerime vaid üksinduses?

Absoluutse lõdvestumise luksuse nimel võime lasta teistel mõelda sellele, „kuidas“ me saavutame 
niisuguse lõdvestumisseisundi. Näiteks jätke see Rolf-Benzi disainerite, polsterdajate, inseneride
ja mööblidisainerite hooleks. Nemad kannavad hoolt toetuse ja asetuse, ergonoomika ja 
materjalide, vormi ja funktsiooni, pehme või kõva polsterduse tüübi ja laadi eest.

Just seda nad Rolf-Benzis teevadki, et inimesed saaksid lihtsalt sohvale pikali visata, ilma ühegi
 mureta maailmas. Nii saad olla täiesti lõdvestunult iseendaga. Tool on mõtlemiseks ja voodi
 magamiseks. Sohva on unistamiseks. Ja nii tähendabki täiuslik sohva seda, et sul ei ole vaja
mõelda, miks see on täiuslik sohva.





Ideaalne välimus, ideaalne otstarbekus
Sisekujundaja saladused