Tegelikult on see üsna loogiline: Sa võid seista, sa võid istuda, sa võid lamada. Seismiseks vajad kindlat alust, istumiseks vajad tooli ja lamamiseks vajad voodit. Istumine ja lamamine ei saa ju ometi olla kõik, eks?

Lõppude lõpuks soovid sa ka: end lõdvaks lasta, unistada, tukkuda, lõdvestuda, asetada jalad kõrgemale, end mugavalt välja sirutada, ennast koguda, võtta kümme minutit vaba aega, tšillida, mõtiskleda, end kerra tõmmata, pausi teha, mõelda asjade peale või lihtsalt pikali heita – lühidalt, sa soovid teha enamat kui vaid koha peal istuda või lamada: Sa tahad lihtsalt iseendaga üksi olla!

Sa ei taha, et sind piiraks tooli suurepärase hoiaku asend ja sa ei taha loobuda toetusest, mida pakub voodi. Nii võttes soovid sa midagi, mida ükski mööbliese ei saa sulle pakkuda: Puhkust ja lõdvestumist ning sa ei soovi pikalt juurelda, „kuidas“ ja „miks“ saavutatakse ihaldatud, mugav olekuvorm.

Sa soovid olla endaga üksi ja unustada ümbritsev maailm. Just selleks ongi sohva mõeldud.
Sohva (sõna tuleneb araabia sõnast „suffa“ ja tähendab pinki) on enamat kui tool, voodi või laud. Need on äärmiselt ratsionaalsed vajalikud esemed, inimese tervele mõistusele alluvad asjad ning seetõttu on need mööbliesemed olnud tuhandeid aastaid meie elu osad. Aga sohva ei ole ratsionaalne, vaid pigem emotsionaalne vajadus ja nii jõudis see kodu kultuurilukku üsna hilja.

Selle ajalugu sai alguse tavaliste inimestega, kes hakkasid endale esmakordselt luksust lubama ja päevavalgel unistama; kui nad hakkasid võtma aega vahetevahel lõõgastumiseks. Varasemal ajal oli niisugune luksus ainult aadliseisuse privileeg. Kõik algas jalapingiga, et saaks jalgu kõrgemale asetada, siis lisati patju nii pingile kui ka toolile.

Kuid kõigist patjadest hoolimata polnud siiski tegu mugavuse kõrgsaavutusega. Nii hakkasid improviseeritud mööblikombinatsioonid arenema, kasutades tugitooli ja jalapinki – lamamistool, otoman, récamière ja lõpuks 19. sajandi alguses sohva. Seljatoe ja käetoega pakub see kehale mugavat istumise ja lamamise vahepealset asendit – täiuslik päevaseks unistamiseks, julgustades logelemist ja jõudeaega.

Loomulikult on need pigem vanamoodsad sõnad, mis näiliselt ei sobi modernse sohva mugavuse ideega. Just seetõttu suudab inimene vaid sohval tõeliselt lõdvestuda, vabaneda stressist, tuure maha võtta ja unustada igapäevase elu. Erinevalt lauast või toolist pole sohva meie kodudes hädavajalik mööbliese; pigem on tegemist eraldi punktiga ruumis, koguni oaasiga meie eludes.

Mõtisklemiskohana suunab sohva meid rahulikkuse ja eneseavastuse poole. Niisiis ei suuna see praktilise mõtlemise poole meie igapäevastes eludes, mis hõivab meid, kui istume toolil ja lauataga, järgneb meile öösel isegi voodisse.

Tegelikult: Peale sohva ei leidu meie eludes ühtegi teist kohta, kus me saame tõepoolest iseendaga üksi olla, sest me suudame lõpuks unustada kõik muu meie ümber toimuva. Ja loomulikult tähendab see ühtlasi, et me isegi ei soovi mõelda, „miks“ see nii on. Miks saame seal nii täielikult lõdvestuda, et unustame meid ümbritsevad asjad ja tundub, et eksisteerime vaid üksinduses?

Absoluutse lõdvestumise luksuse nimel võime lasta teistel mõelda sellele, „kuidas“ me saavutame niisuguse lõdvestumisseisundi. Näiteks jätke see Rolf-Benzi disainerite, polsterdajate, inseneride ja mööblidisainerite hooleks. Nemad kannavad hoolt toetuse ja asetuse, ergonoomika ja materjalide, vormi ja funktsiooni, pehme või kõva polsterduse tüübi ja laadi eest.

Just seda nad Rolf-Benzis teevadki, et inimesed saaksid lihtsalt sohvale pikali visata, ilma ühegi mureta maailmas. Nii saad olla täiesti lõdvestunult iseendaga. Tool on mõtlemiseks ja voodi magamiseks. Sohva on unistamiseks. Ja nii tähendabki täiuslik sohva seda, et sul ei ole vajamõelda, miks see on täiuslik sohva.